Looduskaitse
Kaitseala on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust. Looduskaitseseaduse alusel eristatakse Eestis kolme tüüpi kaitsealasid:
- rahvuspargid;
- loodukaitsealad;
- maastikukaitsealad.
Kaitsealade valitsejaks on Keskkonnaamet.
Põhja-Sakala vallas on kokku 17 kaitseala. Kaitsealad võtavad valla territooriumist enda alla ca 370 km2 , mis moodustab 32% valla kogupindalast. Põhja-Sakala vallas asuvad osaliselt või täielikult:
- Kahvena looduskaitseala;
- Kikepera looduskaitseala;
- Kuninga-Rimmu looduskaitseala;
- Lehtsaare looduskaitseala;
- Leppoja looduskaitseala;
- Maalasti looduskaitseala;
- Naistevalla looduskaiseala;
- Parika looduskaitseala;
- Kõpu park;
- Lahmuse park;
- Lõhavere metsapark;
- Olustvere park;
- Sürgavere park;
- Vanaõue maastikukaitseala;
- Papioru maastikukaitseala;
- Saarjõe maastikukaitseala;
- Soomaa Rahvuspark.
Valla territooriumil asub vaid üks hoiuala, selleks on Karjasoo külas asuv Lepakose hoiuala (KLO2000054, pindala 27,2 ha), mille kaitse-eesmärk on EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaigatüübi lamminiitude (6450) kaitse.
- majandustegevus,
- loodusvarade kasutamine,
- uute ehitiste püstitamine,
- inimeste viibimine kaitsealuste liikide elupaigas, kasvukohas ja rändlindude koondumispaigas,
- sõiduki, maastikusõiduki või ujuvvahendiga sõitmine,
- telkimine,
- lõkke tegemine,
- rahvaürituse korraldamine.
- puhtpuistute kujundamine, uuendusraie, maastikukaitseala eritüübina kaitstavates parkides, arboreetumites ja puistutes ning kaitseala piiranguvööndis, mille kaitse-eesmärk on kaitsta parki, arboreetumit ja puistut, puuvõrade ja põõsaste kujundamine, puittaimestiku istutamine ja raie kaitseala valitseja nõusolekuta,
- biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine,
- ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine,
- jahipidamine ja kalapüük,
- sõidukiga, maastikusõidukiga või ujuvvahendiga sõitmine, välja arvatud liinirajatiste hooldamiseks vajalikeks töödeks ja maatulundusmaal metsamajandustöödeks või põllumajandustöödeks,
- telkimine, lõkketegemine ja rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja kaitseala valitseja poolt tähistamata kohas.
Vääriselupaigad
Vääriselupaik on ala, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur. Vääriselupaiga kaitset reguleerib metsaseadus ning kaardistatud vääriselupaiku näeb Metsaportaalist.
Vääriselupaiga iseloomulikud tunnused on:
- alal kasvab põline või haruldane metsakooslus (väike inimmõju, looduslikult arenenud mets jm);
- leidub erilistele elutingimustele viitavaid bioloogilisi (häilud, erinevas vanuses puud, rohke lamapuit, vanad või õõnsustega puud jms) ja maastikulisi näitajaid (erinevad veest mõjutatud alad, järsakud, põlendikud jms);
- esineb erilistele elutingimustele viitavaid tunnusliike (liigid, mis vajavad erilisi tingimusi kasvamiseks, mida sageli majandatavates metsades ei ole).
Vääriselupaikade kaitse on kohustuslik avalik-õigusliku juriidilise isiku metsamaal ning vabatahtlik eramaal. Vääriselupaiga kaitseks võib sõlmida eraomandis kinnisasja omanikuga notariaalse lepingu, mille alusel koormatakse kinnisasi isikliku kasutusõigusega riigi kasuks Keskkonnaministeeriumi kaudu tähtajaga 20 aastat. Lepingut saab sõlmida väljaspool kaitstavat loodusobjekti asuva keskkonnaregistrisse kantud vääriselupaiga kaitseks. Lepinguid sõlmib SA Erametsakeskus.