Karuputk
Karuputke võõrliikideks on Eestis hiid- ja Sosnovski karuputk, mis oma kiire levimise ja paljunemise tõttu on ohuks meie looduslikele kooslustele. Nimetatud karuputked kujutavad ohtu ka inimestele, kuna kokkupuutel taimemahlaga ja koosmõjus päikesega võivad tekkida ulatuslikud põletushaavad.
Karuputke tõrjet on Eestis läbi viidud alates 2005. aastast riikliku pikaajalise tõrjestrateegia alusel. Tõrje puhul on peamiseks takistada uutel seemnete valmimist ja mulda jõudmist..
Vältimaks õnnetusi ning ümbritsevate taimede ning koosluste saastumist, tuleb tõrjel järgida Karuputke võõrliikide tõrje töö- ja ohutusjuhendit.
Maaomanikud saavad ka ise karuputke tõrjega hakkama, järgides ohutusnõudeid.
Kõigil huvilistel on võimalik tutvuda karuputke võõrliikide leiukohtadega üle Eesti kaardirakenduse kaudu. Kaardirakenduses kuvatakse teostatavaid loodushoiu- ja karuputke kolooniate tõrjumise töid.
Loe karuputke võõrliikidest ja nende ohjamisest lähemalt Keskkonnaameti kodulehelt.
Verev lemmmalts
Verev lemmmalts kuulub nii Eestis kui Euroopa Liidus invasiivsete ehk looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja. Taim ohustab meie looduse mitmekesisust ning läbi selle ka haruldasi liike.
Üheaastane taim on väga kiire levikuga ning võib kasvada kuni kolme meetri kõrguseks. Oma erakordselt ilusa välimuse, kõrge kasvu ja ilusate roosakas-lillade suurte õite tõttu on taim aianduses väga levinud. Paraku kasvab verev lemmmalts suurte ja tihedate kolooniatena, tõrjudes välja kõik teised liigid. Seega ei tohi seda liiki enam kasvatada ka koduaias.
Verev lemmmalts on väga vastupidav taimeliik, kuid kindlal tegutsemisel väga kergesti tõrjutav. Peamine, mida meeles pidada:
- taime juured on pindmised ja kergelt maast välja tulevad. Rohi hoolikalt välja kõik taimed. Vars kipub kergelt murduma, seega tõmba kindlasti välja ka juureosa. Kui võimalik, võib ala ka püsivalt niita, kuid siis tuleb seda hoida madalmurusena;
- ära viska rohitud taimi maha, sest need juurduvad uuesti. Riputa või viska nad kuhugi kuivama. Suure hulga taimede puhul pane kõik ühte suurde hunnikusse;
- liik kasvab, õitseb ja viljub kuni esimeste korralike öökülmadeni. Seega korda rohimist mitmel korral hooaja jooksul;
- ala rohides jälgi servi, et kindlasti leiaksid üles kõige äärmised. Nii ei toimu kasvukoha laienemist;
- kindlasti tuleb taimi rohida vähemalt 2 aastat, kuna nii kaua püsivad seemned mullas idanemisvõimelisena.
Loe taimest lähemalt voldikust.
Võõrnälkjad
Taimedega on end sisse seadnud võõrnälkjad, kellest suurimaks ohuks on hispaania teetigu ja mustpeanälkjas.
Hispaania teetigu (Arion vulgaris, Слизень испанский) on pärit Portugalist ja inimese kaasabil levinud kõikjal Euroopas. Esimest korda registeeriti liik Eestis 2008. aastal. Nälkja kiiret levikut on soodustanud muutused maaharimisviisides, kulu ja õlgede põletamise keeld, looduslike arvukuse piirajate vähenemine ning hüppeliselt kasvanud rahvusvaheline taime- ja köögiviljakaubandus. Tavalisteks elupaikadeks on lopsaka taimestikuga vähehooldatud ja harva niidetavad aiad, rohumaad, pargid ja niisked laialehised metsad, ka kasvuhooned. Liiguvad enamasti hämarikus ja öösiti, vihmastel perioodidel ka päeval. Soojadel talvedel ja heade varjevõimaluste korral talvituvad edukalt.
Tunnused:
- Hispaania teetigu on silmapaistvalt suur nälkjas - täiskasvanud looma kehapikkus on väljasirutatuna 7-15 cm.
- Tal puudub koda.
- Keha värvus võib olla väga varieeruv alates tumepruunist punakate, oranži, kollakate ja beežide toonideni. Noortel loomadel esineb sageli mõlemal keha küljel taustavärvist pisut tumedam pikitriip. Keha kattev lima on oranžikaskollane.
- Iseloomulik on tallaserva ere värvus, kus on selgelt näha tumedamad vaod (triibud). Pea värvus on enamasti keha omast tumedam.
- Hingamisava asub mantlikilbi eesosas.
- Valkjad umbes 3 mm läbimõõduga munad munetakse 20-30 (40) kaupa kõdukihi alla, kompostihunnikusse, varjulistesse niisketesse kohtadesse. Munadest kooruvad noored nälkjad 3,5-5 nädala pärast ja suguküpsuse saavutavad juba 6 nädala pärast (on võimelised munema). Üks isend võib muneda kuni 400 muna.
Mustpeanälkja (Krynickillus melanocephalus, Черноголовый слизень) looduslik levila on Kaukasuse piirkond, Krimm, Kirde-Türgi ja Põhja-Iraan. Liigi esmaleid Eestis registreeriti 2013. aastal. Mustpeanälkjas levib peamiselt inimese vahendusel: ilutaimede kaubandus, mulla vedu, lillepotid, pelletid, kasutatud taimesubstraat ja aiajäätmed.
Tunnused:
- Mustpeanälkja täiskasvanud isendid on väikesed kuni keskmisekasvulised nälkjad, täiesti väljasirutatuna (3,5) 4,5–5,5 (6,2) cm.
- Tal puudub koda.
- Kehavärvus hele, valkjashall, hingamisava serv on põhivärvusest kahvatum.
- Iseloomuliku tunnusena on pealtvaates pea ning tundlad sügavmustad kuni sinkjasmustad.
- Mantlikilbi tagaserv on enamikul isenditest hele hallikaskollane kuni hallikasvalge ja eristub tumedamast esiosast ja tagakehast.
- Lima värvitu, vesine.
Keskkonnaamet kogub teavet võõrnälkjate leviku kohta Eestis!
- Palun ole kindel, et tegu on just võõrliigiga - vaata määramistunnuseid ja kui vähegi võimalik, lisa foto.
- Igaüks saab kaardile märkida punkti, kus ta on neid näinud, olgu selleks siis oma aed, naabri aed, kergliiklustee äär, aiand või järve äär.
- Oodatud on kõik leiukohad üle Eesti. Palun ole kindel, et tegu on hispaania teeteo või mustpeanälkjaga. Vaata määramistunnuseid ja kui vähegi võimalik, lisa foto.
Loe nälkjatest (ka kodumaistest) lähemalt Keskkonnaameti kodulehelt.