McCinleyde kojujõudmise lugu

Kõik on siin olles piisavalt lähedal ja piisavalt kaugel.

25. septembril toimub üle-eestiline Maal elamise päev ning siit teile üks imetore lugu, miks ja kuidas perekond McCinley jõudis koju – meie valda, Põhja-Sakala valda, Metsküla külla.

Maal. Lõpuks. Päris oma talus, Metskülas, Põhja-Sakala vallas, Viljandimaal. Pärast erinevaid eluetappe küll eraldi, küll koos, Bostonis, Londonis, Helsingis, Norra ja Prantsusmaa mägikülas, Tartus ning Põlgastes. Lõpuks metsa serval, vanas, auväärse ajalooga rehielamus, kus on nüüd meie kodu. Õu, millel öösel seistes ei sega vaadet tähtedele mitte ükski tänavavalgustuslamp. Õu ja mets, milles jalutades ei sega loodushelide kuulamist mitte ükski tehismüraallikas, või kui, siis vahetevahel, kusagil kaugel, mõni möödasõitva auto või ülelendava lennuki heli, mis mõjub pigem soojendavalt ning viitab sellele, et me pole siin metsaserval päris üksi. Meie küla sõbralikud ja abivalmid inimesed; tugev ja aktiivne külakogukond.

Meie maja, mis kannab endas sajakonna aasta vanust vaimset ja materiaalset sisu, millele meie omakorda ladustame oma eludega kihte juurde. Ruumiline avarus, nii sees kui väljas, milles meie lapsed saavad üles kasvada. Laste vabadus joosta ja rääkida ning laulda kõva häälega, kui selleks isu tuleb. Looduse mitmekesisus ja ainulaadsus, mille elutsükleid me saame nüüd jälgida oma koduaknast ning koduõuel ja -metsas viibides.

Rahu.

Samas ka mitte rusuvaks muutuda võiv eraldatus, kaugus kohtadest, kus midagi pidevalt toimub, teistest inimestest, kes midagi kogu aeg peadpidi koos toimetavad. See kõik on siin olles piisavalt lähedal ja piisavalt kaugel.

Hea tunne on olla jõudnud pärast maailmas ringirändamist siia.

 

Õnn on ära tunda õnnelikud hetked

Kerdi Varm Metskülast jagab õnne leidmise lugu.

Minu lapsepõlv oli väga ilus aeg, sest kasvasin üles peres, kus oli peale minu veel 3 last – vanem õde ja vanemad vennad. Me elasime Puiatu alevis, kus oli väga palju minuvanuseid lapsi, kellega koos juba igav ei hakanud. Sel ajal lastel mobiiltelefone ei olnud ja info saamiseks oli vaja aeg-ajalt aknast välja piiluda, et näha, kas teised lapsed juba kogunevad ja siis kiiresti õue mängima! Nädalavahetused olid aga hoopiski erilised, sest igal reedel sõitsime bussiga maale vanaemale külla. Kuigi seal ei saanud enam külalastega mängida, olid kõik need veedetud päevad eriliselt põnevad. See reedeõhtune tunne on mul nii hästi meeles, kui astusime bussi peale, et sõita Tohvri külla. Edasi läksime jalgsi umbes kilomeetri mööda kitsast külateed kuni vana sillani, veel paarsada meetrit ning seal see maagiline koht meid ootas… Jõe talu Soomaa servas, Raudna jõe kaldal.

Lapsena ja teismelisena ei mõelnud ma kunagi, et Jõe talust saab minu kodu. Noore tüdrukuna oli palju muid ambitsioone nagu eriala valik ja töö leidmine. See kõik läks sujuvalt, kuna valisin selle eriala, mis mulle südames õige tunde tekitas. Õigete valikute tegemine õigel ajal on mul kuidagi hästi välja tulnud. Ma arvan, et peab lihtsalt seda tegema, mis endale päriselt meeldib ja elus tehtud valikud peavad olema julged ja ausad. Juba 25-aastaselt tegin oma ettevõtte ja tänaseni olen aednik/arborist enda ettevõttes ning armastan oma tööd. Lisaks tööle on arboristi erialast saanud ka hobi ja sport, tänu millele kohtasin ma oma elukaaslast Tarmot, kes on pärit Märjamaalt Russalu külast. Tarmo teeb lisaks arboristitööle väga tänuväärset tööd Päästeameti Märjamaa komandos. Minu sõbranna kiidab ikka, et küll sinu mees on lahtiste kätega ja töökas ja et ma ikka hoiaks teda… Mul ei jää muud üle, kui rõõmuga nõustuda…

Üks minu kõige õigemaid valikuid elus on kindlasti maale elama asumine. Naljakas on see, et kui noore naisena oma kodu peale mõtlema hakkasin, siis uudistasin talukohtasid kinnisvaraportaalides … otsisin õnne kusagilt kaugelt, kui see tegelikult oli mu nina all. See kodu „otsimine" võis kesta mul umbes aasta ja siis alles avastasin, et tegelikult on see sama Jõe talu koht, kus tahan elada elu lõpuni. Järsku tundus see nii loogiline ja kõik, mis siiani tundus raske ja võimatu, muutus lihtsaks: maja ehitamine, autoga sõitmine mööda halba kruusateed, katkine sild, kehv bussiliiklus. Need raskused tundusid nii tühised, sest ma sain aru, mis on kaalukausil… Ja sellest hetkest hakkasin ma jumaldama mõtet, et saan elu lõpuni maal elada.

Kui mõte maal elamisest jõudis minuni kiiresti, siis arusaamine, et kes on see õige inimene minu kõrval, võttis väga kaua aega. Kohtasin oma praegust elukaaslast väga palju aastaid varem, aga alles kaks aastat tagasi sai alguse meie suhe. Olles mõlemad oma kodukohas juurtega kõvasti kinni, siis pidi üks meist tegema ohverduse ja jätma oma kodukoha tahaplaanile. Ma olen Tarmole selle eest väga tänulik ja loodan, et ta suudab oma juured ka siia Soomaa pehmesse mulda ajada. Kui ma sooviksin endale veel paremat elukaaslast ja veel ilusamat talukohta, siis oleks see ikka tänamatuse tipp!

Maal elamise teeb kõige erilisemaks aastaaegade vaheldumine ja kõik need lõhnad ning sündmused, mis sellega kaasnevad. Iga aastaaeg on teretulnud ja isegi imelise suve lõppedes ei ole kahju, sest ka sügises ja talveootuses on palju erilist. Tegelikult on eriline iga kuu. 12 põnevat kuud aastas… Mitte kuidagi ei saa maal igav hakata, sest kõik need kuud toovad kaasa hetked, mida nautida, aga veel rohkem tööd, mis on vaja ära teha. Selle viimasega tasub muidugi ettevaatlik olla, sest keegi ei tohiks olla oma kodu ori.

Minu üks eesmärk maal elades on oma toidu kasvatamine, sest tänapäeval on puhas toit juba haruldus. Jõe talus on põllumajandus ka varem aukohal olnud. Mäletan seda natukene lapsepõlvestki… Hiljuti kohtasin vanaprouat, kes ütles, et minu vanaema lehma käest saadud piim oli kõige parem küla peal. Lehma nimi oli Maia… Sauna taga oli alati haritud põllulapp, kus perele toitu kasvatati. Vahepeal sai see maalapp palju aastaid puhata ja tänaseks olen ma selle sama põllulapi peale meie peenrakastid ehitanud. Selline tunne, nagu üks ring oleks justkui täis saanud…

Jõe talu on üle 100 aasta vana talu, mida on ehitanud minu vanaisa ja isa ning enne neid veel keegi kuldsete kätega mees, kelle kohta me palju ei tea, aga pööningule on temast maha jäänud vanaaegseid tööriistu. Mul on hea meel, et vanaisa selle koha leidis ja siin vanaemaga nii palju tööd tegi. Kui minu isa ei oleks raskes olukorras oma tervise tõttu, siis ehitaks ta kindlasti siiamaani Jõe talu edasi. Praegu on teatepulk minu käes ja olen leidnud enda kõrvale ka õige inimese, kes seda minuga koos teha ei karda.

Õnn on ära tunda õnnelikud hetked ja mul on tunne, et just Jõe talus oskame me seda kõige paremini teha.