Võhma linna on ilmunud jänes. Ei jookse. Ei närigi porgandit. Ei karda kedagi. Lihtsalt seisab ja vaatab. Selline kivikõva tegelane, nagu öeldakse.

Aga ärge laske end petta – tegemist ei ole mingi suvalise jänesega. See on Jassu, kes vanasti, kui rohi oli rohelisem ja inimesed rohkem jala käisid, olevat elanud Võhma äärel, kus lõppes tänav ja algas mets. Selline vaikne vend. Ei trüginud, aga kohal oli alati, kui keegi kurb või õnnetu oli.

Jassul oli komme jätta inimestele kingitusi. Mitte suuri – üks lilleõis või porgand või metsamari, ... Mõni arvas, et ta lihtsalt jagas loodusande. Aga kavalamad taipasid: ta jagas tuju. Võhma hea sõnumitooja, nagu kohalikud teda kutsusid.

Nüüd on Jassu jäänud seisma. Täiesti kiviks. Või siis... on ta lihtsalt leidnud lõpuks koha, kus tal on rahu. Sest ega heatahtlikkus pea kogu aeg ringi jooksma. Vahel aitab ka see, kui keegi lihtsalt on olemas – omal kohal, lillede vahel, kivina, aga väga elus.

Kui näed, võid talle pai teha. Või seljakorvi poetada ühe karikakra. Võib-olla juhtub midagi head. Võib-olla ei juhtu midagi. Aga vähemalt tead – Võhmas on üks jänes, kes hoiab silma peal.

 

FOTOD: Erakogust                                                                                                                  Võib-olla oli Jassu kunagi just selline – seljakorv lookas headusest.
                                                                                                                                                   Visuaal sündis tehisintellekti abiga.