Põhja-Sakala vallas on kaks vallasisest linna – Suure-Jaani ja Võhma –, kaks alevikku – Kõpu ja Olustvere – ning 70 küla. Asustus on jaotunud erinevate paikkondade vahel, millel on oma ajalooline ja kogukondlik identiteet.
Valla suur territoorium ja hajus asustus annavad piirkonnale omanäolise ilme. Ühelt poolt on siin ajaloolised keskused koos teenuste ja kultuurieluga, teisalt väiksemad külad, kus kogukondlik tegevus ja kohalik algatus mängivad olulist rolli. Selline asustusjaotus aitab hoida piirkonna eri paikkondade eripära ning toetab kohaliku elu arengut kogu valla ulatuses.
Asustusjaotis
Valla asulate jagunemine paikkondadesse
Paikkonnad on välja kujunenud kunagiste valdade järgi.
| Paikkonna nimi | Asulad |
| KÕO | Arjassaare küla, Arussaare küla, Kangrussaare küla, Kirivere küla, Koksvere küla, Kõo küla, Loopre küla, Maalasti küla, Paenasti küla, Pilistvere küla, Saviaugu küla, Venevere küla, Unakvere küla |
| KÕPU | Iia küla, Kuninga küla, Kõpu alevik, Laane küla, Punaküla, Seruküla, Supsi küla, Tipu küla, Uia küla, Vanaveski küla |
| OLUSTVERE | Jaska küla, Kärevere küla, Olustvere alevik, Navesti küla, Reegoldi küla |
| SUURE-JAANI | Arjadi küla, Epra küla, Jälevere küla, Karjasoo küla, Kibaru küla, Kootsi küla, Kõidama küla, Lahmuse küla, Lõhavere küla, Nuutre küla, Põhjaka küla, Päraküla, Rääka küla, Suure-Jaani linn, Taevere küla, Tällevere küla, Vihi küla, Võlli küla, Ängi küla |
| SÜRGAVERE | Kabila küla, Kerita küla, Munsi küla, Sürgavere küla |
| TÄÄKSI | Aimla küla, Kuhjavere küla, Kuiavere küla, Kurnuvere küla, Mudiste küla, Mäeküla, Riiassaare küla, Tääksi küla, Võivaku küla, Ülde küla |
| VASTEMÕISA | Ilbaku küla, Ivaski küla, Kildu küla, Kobruvere küla, Lemmakõnnu küla, Metsküla, Paelama küla, Sandra küla, Vastemõisa küla |
| VÕHMA | Paaksima küla, Soomevere küla, Võhmassaare küla, Võhma linn |
Alus: Põhja-Sakala valla arengukava 2023–2030 lisa 3 "Põhja-Sakala valla rahvastikuprognoos"
| Asum | Elanike arv |
| Aimla küla | 74 |
| Arjadi küla | 40 |
| Arjassaare küla | 22 |
| Arussaare küla | 45 |
| Epra küla | 66 |
| Iia küla | 18 |
| Ilbaku küla | 43 |
| Ivaski küla | 52 |
| Jaska küla | 76 |
| Jälevere küla | 22 |
| Kabila küla | 58 |
| Kangrussaare küla | 29 |
| Karjasoo küla | 6 |
| Kerita küla | 37 |
| Kibaru küla | 7 |
| Kildu küla | 72 |
| Kirivere küla | 25 |
| Kobruvere küla | 145 |
| Koksvere küla | 142 |
| Kootsi küla | 57 |
| Kuhjavere küla | 61 |
| Kuiavere küla | 18 |
| Kuninga küla | 10 |
| Kurnuvere küla | 18 |
| Kõidama küla | 140 |
| Kõo küla | 257 |
| Kärevere küla | 31 |
| Laane küla | 28 |
| Lahmuse küla | 59 |
| Lemmakõnnu küla | 48 |
| Loopre küla | 37 |
| Lõhavere küla | 106 |
| Maalasti küla | 13 |
| Metsküla | 180 |
| Mudiste küla | 36 |
| Munsi küla | 22 |
| Mäeküla | 33 |
| Navesti küla | 93 |
| Nuutre küla | 50 |
| Paaksima küla | 38 |
| Paelama küla | 23 |
| Paenasti küla | 33 |
| Pilistvere küla | 93 |
| Punaküla | 53 |
| Põhjaka küla | 60 |
| Päraküla | 21 |
| Reegoldi küla | 167 |
| Riiassaare küla | 22 |
| Rääka küla | 7 |
| Sandra küla | 28 |
| Saviaugu küla | 24 |
| Seruküla | 41 |
| Soomevere küla | 108 |
| Supsi küla | 80 |
| Sürgavere küla | 316 |
| Taevere küla | 22 |
| Tipu küla | 22 |
| Tällevere küla | 49 |
| Tääksi küla | 97 |
| Uia küla | 38 |
| Unakvere küla | 8 |
| Vanaveski küla | 32 |
| Vastemõisa küla | 354 |
| Venevere küla | 51 |
| Vihi küla | 43 |
| Võhmassaare küla | 38 |
| Võivaku küla | 83 |
| Võlli küla | 55 |
| Ängi küla | 92 |
| Ülde küla | 172 |
Pindala 2,23 km2. Elanike arv (seisuga 01.01.2026) 1107.
Suure-Jaani linn on vallasisene linn – tal ei ole omavalitsuslikku staatust. Suure-Jaanil ei ole linnapead ega linnavanemat. Linn on Põhja-Sakala valla administratiivseks keskuseks. Siin asuvad vallamaja, gümnaasium, lasteaed, kultuurimaja, raamatukogu, noortekeskus, lauluväljak, perearstid, mitmed spordi- ja vabaaja väljakud. Suure-Jaanis tegutsevad kauplus Konsum, Eesti Posti postkontor, apteek. Suure-Jaanis on kalmistu ja Johannese kirik.
Linna ajalugu
Suure-Jaani linn asub Sakala kõrgustiku põhjaserval.
Asula tekkis muistse Valula küla kohale, mida on mainitud juba 1428. aastal. 17. sajandil hakati asulat nimetama kaitsepühaku Johannese järgi Suure-Jaaniks (Gross Sankt Johannis), et eristada teda Kolga-Jaanist (Väike-Jaani, Kein Sankt Johannis).
Kirik ning selle juurde kuuluvad kirikhärra ja köstri eluhooned olid esimesteks ja pikema aja jooksul ainukesteks ehitusteks praeguse Suure-Jaani linna territooriumil.
1891. aastal hakati Valula karjamõisa maadel (külgnesid Suure-Jaani kirikumõisa maadega) välja andma ehituskrunte. Paari aasta jooksul peale seda sai püsti 18 elumaja.
Esimene eraehitaja oli Põdra-nimeline pagar. See maja Köleri tn 16 on veel alles.
1918.aastal hävis hulk maju tulekahjus.
Suure-Jaani arengut pidurdas see, et Viljandi – Tallinna raudteeliin viidi alevist mööda. Lõhavere mõisa omanik ei lubanud raudtee jaoks maad.
19. sajandi lõpuks oli endine kirikuküla arenenud alevikuks, kus asusid kihelkonnakool (1825), kõrts, apteek (1882) ja tööle hakkas arst. Siin oli 3 poodi, 5 pagarit, 2 nahaparkalit, 2 riidevärvimistöökoda. Elanike arv oli sajandivahetuseks umbes 600 .
1903. a asutati turg. 1906–1908. a ehitati vene õigeusu kirik. 1908. aastal avati lasteaed, mis töötas esialgu ainult suvel, kui olid kõige kiiremad põllutööd. 1909. a asutati Suure-Jaani Haridusseltsi "Ilmatar" raamatukogu. 1910. aastal alustas tööd postkontor, 1911. aastal Suure-Jaani Piimatalituse Ühisus, 1919. a Suure-Jaani Ühispank.
1922. aastal tehti lõplik otsus eraldada Suure-Jaani Taevere vallast. Samal aastal olid ka esimesed alevivolikogu valimised. Alevi sekretäriks sai Jaan Jaska, kes töötas sellel kohal 1940. aastani.
1922. aasta rahvaloenduse ajal oli Suure-Jaanis 141 elumaja 1040 elanikuga. Territoorium oli selleks ajaks 181 hektarit. Elanike peamiseks elatusallikaks oli töö taludes, talvel käidi metsatöödel. Tööstusettevõtteid Suure-Jaanis polnud.
1924. aastal sai Suure-Jaani alevi õigused.
Elektrivalgus tuli Suure-Jaani sajandi algusaastail. Oli oma elektrijaam. 1929. a pandi tänavaile elektrivalgustus. 1931. aastal ehitati uus elektrijaam. Asutati mööbli- ja puidutööstus. Linnas oli 6 sõidu- ja 3 veoautot.
1. mail 1938 sai Suure-Jaani linnaõigused. Erilisi muutusi see siiski kaasa ei toonud. 1939. aastal oli linnas 12 kauplust, 2 restorani ning 2 pagari- ja kondiitri töökoda. Turuplatsi ääres oli võõrastemaja, kus sissesõitjaile oli kasutada 5–7 numbrituba.
Teine Maailmasõda Suure-Jaanit märkimisväärselt ei puudutanud.
1950. kuni 1959. aastani oli Suur-Jaani samanimelise rajooni keskus.
Elanike arv oli 1934. a – 1040, 1938. a – üle 1100, 1941. a – 1143, 1959. a – 1713, 1965. a – 1664, 1992. a – 1500 ja 2012. a – 1108.
Pindala 1,94 km2. Elanike arv (seisuga 01.01.2026) 1172.
Võhma linn paikneb Viljandi maakonna põhjapiiril vastu Järvamaad, praktiliselt Eesti keskpunktis.
Võhma linna läbivad põhja-lõuna suunalised magistraalid: Tallinn–Lelle–Viljandi raudtee ja Tallinna–Viljandi maantee. Peale Mõisaküla–Viljandi–Tallinna raudtee valmimist (1900) kujunes Võhma raudteejaama juurde Võhma küla maadele asula, mis peagi muutus tähtsaks raudteesõlmeks ja töölisasulaks Viljandimaa põhjaosas.
Võhma ajalugu
1908. a alustas tegevust majandusühisus, 1912. a asutati ühispiimatalitus. Tugevalt aitas kaasa asula arengule ühingu Eesti Lihaeksport poolt 1928. a rajatud eksporttapamaja. 1935. a lihatööstust laiendati ja sellest sai pikaks ajaks domineeriv tööstusharu asulas.
Teises Maailmasõjas sai Võhma tugevalt kannatada. Põles maha tapamaja ja hävis hulgaliselt elumaju.
1945. a sai Võhma alevi õigused.
Peale Teist maailmasõda algasid taastamistööd. 1970-ndail aastail jätkus lihatööstuse arendamine. 1972–1975. a ehitati Võhmasse uus lihakombinaat, mitmed korruselamud, uus lasteaed ja koolimaja jm. 1980-ndatel töötas Võhma Lihakombinaadis üle 800 töötaja. Võhmast kujunes monofunktsionaalne asula.
Linna läbiv Tallinn–Lelle–Viljandi raudtee ehitati laiarööpmeliseks 1974. a.
Omavalitsuslik staatus omistati Võhmale 10. oktoobril 1991, linna staatuse sai Võhma alev 10. augustil 1993.
Pindala 3,02 km2. Elanike arv (seisuga 01.01.2026) 225.
Kõpu asustus on kujunenud aastatuhandete jooksul. Esmakordselt mainitakse ajalooürikutes Kõpu asulat 1481. a, vanim ajalooline leid pärineb II saj, milleks on kaelavõru. Kõpu mõisat mainitakse esmakordselt 1593. a.
Kõpu alevik paikneb Viljandi – Kilingi-Nõmme maantee ääres. Alevikus on tuletõrjedepoo, kus tegutseb MTÜ Kõpu Tuletõrjeselts; perearstikeskus OÜ Terviseagentuur korraldamisel; Kõpu Sotsiaalteenuste Keskus; Kõpu põhikool, kus põhikooli osa tegutseb Suure-Kõpu mõisas ja 2 lasteaiarühma 2009. aastal renoveeritud hoones, samas majas asub raamatukogu; Kõpu spordihoone; postiteenused on kättesaadavad VTÜ A&O Kõpu kauplusest; majutusettevõte OÜ Kõpu Kõrtsitalu; puidufirmad OÜ Kõpu puit ja OÜ Raamsaag; Kõpu kalmistu, mida hooldab OÜ Miralda; Kõpu kirik EELK Kõpu Peetri kogudus. Riigimetsa haldamisega tegeleb RMK Viljandimaa metskond.
Kõpu Põhikool tegutseb endises mõisahoones – Suure-Kõpu mõisas, milles alustati haridustegevust 1921. a Suure-Kõpu 6-klassilise Koolina. Aastate jooksul on muudetud kooli nimetust ning tänaseks päevaks on Kõpu Põhikool 9-klassiline 56 õpilase ja 29 lasteaialapsega (seisuga 2024. a kevad).
Koolihoone asub kaunis mõisapargis, mida on viimase paari aasta jooksul püütud kujundada ja korrastada. Pargis on mõisaaegadest rikkalik puude ja põõsaste kooslus ning nende seas leidub haruldasi liike nagu torkav kuusk, euroopa lehis, lõhislehine kask, hõbehaab, erinevad nululiigid jne.
Põhja-Sakala Sotsiaalteenuste Keskuse struktuuriüksuse – Kõpu sotsiaalteenuste keskuse kahel korrusel on 13 eluruumi (II korrusel oli 1999–2009. a lasteaed).
Aleviku südames asub praeguseni tegutsev Kõpu kirik, ehitatud 1825. a. 1999. a suvel teostati kirikuhoone katuse renoveerimine.
Tegutsevad eakate klubi Härmalõng ja MTÜ Kõpu Külade Selts. Klubi Härmalõng saab kokku kord kuus lasteaiahoone saalis.
Pindala 1,87 km2. Elanike arv (seisuga 01.01.2026) 393.
Olustvere aleviku suurimaks vaatamisväärsuseks on Olustvere mõis ning suurimaks tööandjaks Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool.
Olustvere mõisa hooned ja territoorium kuulub Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolile ning kool on Haridusministeeriumi hallatav riigi kutseõppeasutus – seega kuulub kogu kompleks riigile. Mõis on üheks kooli struktuuriüksuse osaks.
Mõisakompleksist tänaseni säilinud on kõik peale kasvuhoone, mis lammutati 1979 uue koolihoone ehitamise käigus, mõisa peahoone puukuur, mis põles 70-ndatel aastatel. Säilinud on 27 hoonet, sh küünid, kuurid, keldrid. Säilinud on ka G. Kuphaldti projekteeritud mõisapark. Kõige rohkem on ümber ehitatud põlenud tall-tõllakuur, mis ehitati 1957. a õpilaskoduks-spordisaaliks.
Olustvere mõis pakub arhitektuuri ja ajalooväärtusena silmailu sarnaselt teistele Eesti mõisatele. Samuti teadmiste saamise võimalust siinsete muuseumite näol (V. Luhti maailmas ainulaadsed puuhobused, mis kujutavad 20. sajandi alguse maatöödes nii hobuseid kui ka inimesi, I. Tilga topiste kogu, L.M. Vene antiikmööbli kollektsioon, 20 sajandi keskpaiga klaasist tarbeesemete kogu, Eesti mõisates viinatootmist tutvustav ekspositsioon jms). Kuna mõis tegutseb teemakodade põhimõttel, seega saab valmistada siin keraamika- ja klaasesemeid endises viinavabrikus, leiba magasiaidas, teha lapi- ja käsitööd endistes valitseja- ja teenijatemajas ning sepiseid sepikojas. See ongi see, mis eristab mõisa teistest Eesti mõisatest. Eestis on mõisaid, kus on üksikuid teemakodasid (näiteks leivakoda, klaasi- ja keraamikakoda, meekoda), kuid nii mitmekülgset kodade valikut kui Olustveres, mujal ei ole.
Olustvere mõisakompleksi arendamise peamiseks eesmärgiks on aidata kaasa ajaloo- ja arhitektuuriväärtuslike hoonete ja kompleksi terviklikkuse säilimisele ning nende avalikule kasutamisele.
Olustvere mõis on osalenud Põllumajandusministeeriumi poolt finantseeritavas programmis „Maal on mõnus", kus aastas ca 2000 põhikooli ja gümnaasiumiõpilasele pakutakse tegevust mõisa teemakodades, tutvustatakse ekspositsioone ning maaelu. Jõulude ajal on mõisas Jõulumaa, mida külastab ca 1000 last ning mille raames osalevad lapsed mõisa teemakodades tegevustes.
Olustvere mõisas toimub aastaringselt kontserte, mille piletimüük toimub ka Piletilevi vahendusel. Mõis on tuntud seminaride, konverentside ning perekondlike tähtsündmuste läbiviimise kohana.
Mõisa komplekssus, kuuluvus ühte omandisse, võimalus kaasata erinevatesse tegevustesse praktikakäigus õpilasi, õppetalu näol säilinud põllumajanduslik tootmine.
Hooneid on restaureeritud, alates 2003. aastast suuremad restaureerimised on alljärgnevad: viinavabrik 2009. aastal klaasi- ja keraamikakojaks, tallihoone – püsiekspositsioonid (Voldemar Luhti puuhobuste kollektsioon ja Ilmar Tilga linnu- ja loomatopised), miniloomad, hobused, magasiait 2010. aastast – leivakojaks, mõisa teenijatemaja tekstiilitöökojaks. Meiereihoone 2014. aastal meekojaks jne. Hoonetel vahetatud katuseid, puhastatud ja korrastatud tiike, kõnniteid, pargi kivimüüre, mõisa peahoones tehtud jooksvat remonti.
Viimati uuendatud 26.05.2026
